Paljud ehitusprojekti tellijad ei tea, kuidas võtta koostööst projekteerimisbürooga maksimumi, ning kulutavad seetõttu mõttetult aega, raha ja enda närve. Sirkel & Malli juhatuse liige Paavo Pärn väidab, et elementaarne taustauuring, arusaamine projekteerimisbüroo tööprotsessist ja oskus küsida õigeid küsimusi võib aidata tellijal ehituskuludelt 10% kokku hoida. Kuidas siis vältida olukorda, kus ehituse käigus tuleb kogenematu projekteerija vigu parandada, kulud on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri ja projektijuht ei vasta sinu kõnedele?
Projekteerimisbüroo valikul tuleks alustada taustakontrollist. Ettevõtete majandusaastate aruanded on internetis vabalt kättesaadavad. Potentsiaalse koostööpartneri finantsnäitajatele pilgu peale viskamine toob selguse, kas tegu on tugeva ettevõttega? Kas firma teenib kasumit, kasvatab käivet ja maksab oma töötajatele korralikku palka? „Kui kasum on aasta aasta järel hea, näitab see, et ettevõttes on struktuur ja protsessid paigas,“ väidab Pärn.
Kindlasti tasub otsida referentse, rääkida firma praeguste ja endiste klientidega. „Küsi, kes on ettevõtte põhilised tellijad,“ soovitab Pärn. Kas nad on oma koostööpartneriga rahul? „Tihti tahetakse projekteerimise etapist kiiresti edasi liikuda, et ehituse kallale asuda. Aga projekteerimise etapis on tegelikult võimalik ehitust 10% võrra odavamaks teha. Kiirustades aga hoopis kallimaks.”
Eraldi tähelepanu väärib küsimus, kas peaarhitekt ja peainsener on pikalt ettevõttes töötanud või kipuvad inimesed nendes võtmerollides vahetuma. Seda infot on lihtne leida LinkedInist. Kui töötajad ettevõttes tihti vahetuvad ja kaadri voolavus on suur, on see märk firma võimalikest siseprobleemidest. „See võib näidata, et ettevõte kasutab inimesi ära. Pigistab tühjaks ja võtab järgmise,“ ütleb Pärn. „Kui inimene on pidevalt üle töötanud või saab liiga vähe palka, siis sealt sa head tulemust ei saa.”
Mõnikord sõlmivad projekteerimisbürood kõigepealt kliendiga lepingu ning alles seejärel hakkavad parasjagu vabadest töötajatest projekti meeskonda kokku panema. „Koosolekutel võib tellija seega kohtuda ettevõtte esindusisikutega, kes tegelikult tema projektiga üldse töötama ei hakkagi. Pärast lepingu sõlmimist antakse projekt teistele inimestele üle ja töö võib alata,“ kirjeldab Pärn.
Siinkohal peakski küsima enne lepingu sõlmimist, et kas need inimesed, keda koosolekulaua ümber näed, on samad näod, kes hakkavad projektiga tööle. Töö delegeerimine iseenesest ei ole vale, aga klient võiks siiski teada, kes tegelikult tema projekti kallal toimetavad.
Projekti võtmeisikud on vastutav projekteerija ja projektijuht, kes on ühtlasi tellija esmaseks kontaktisikuks. Aga kes on arhitekt, insener, kes vastutavad kütte ja ventilatsiooni ning vee ja kanalisatsiooni eest? Kas ja kui palju nad on varem sarnaseid projekte teinud? „Tee taustauuring ja küsi büroolt nende varasemate tööde kohta – tellijal on selleks täielik õigus,“ soovitab Pärn.
Üks tüüpiline viga, millega tellijad endale karuteene teevad, on projekteerimisbüroole esitatud lähteülesande liiga kitsastesse raamidesse surumine. „Detailse lähteülesande koostamine peab jääma projekteerijale. Tellija kirjeldab vajadust, aga lähteülesande koostab projekteerija,“ on Pärn resoluutne. Siin võib tuua paralleeli meditsiinivaldkonnaga – patsient kirjeldab sümptomeid ja arst paneb diagnoosi ja valib ravimetoodika, mitte ei tee protseduure nii, nagu patsient talle ütleb.
Kasutamaks projekteerimisbüroo ekspertteadmisi ja kogemusi maksimaalselt ära, peaks tellija tulema laua taha avatud nägemusega, kirjeldades oma vajadusi, ootusi, soovitud tulemust. Selle põhjal saab projektiga töötav meeskond pakkuda välja sobivad lahendused, et optimaalsete kuludega parima tulemuseni jõuda.
Projekteerija peab tooma välja, mis on normikohane lahendus ja miks ta pakub teistsugust lahendust. Kas projektijuht ja vastutav projekteerija suudavad selgitada, miks pakutud lahenduse iga detail just selline on? Millised osad on seotud funktsionaalsusega, millised rohkem ilu pärast? Miks antud lahendus on tellijale parim? Pärn usub, et iga krundi jaoks on üks ja ainus õige maja. „Selle majani jõuad sa nii, et välistad kõik vähem sobilikud variandid.“
Võtame lihtsa näite – seina tüübi valik võib sõltuvalt materjalist anda müüdavat pinda juurde või võtta vähemaks. „Kas välissein on betoonelemendist, mille paksus on 460 mm, või puitkarkassist, mille paksus on 350 mm – sellest sõltub konkreetselt müüdava pinna suurus,“ väidab Pärn. Näiteks 600 m2 põhjapindalaga 4-korruselise kortermaja puhul on selliste valikute juures müüdava pinna erisus 44 m2, mis rahas teeks ca 150 000 eurot. Umbes sama palju maksaks sellise korterelamu põhiprojekt.
Ehituse hinnad muutuvad tänapäeval kiiresti ning materjalide ning lahenduste valik on seega määrava tähtsusega.
„Kas sa tead, kui palju meeskond suhtleb ehitusfirmadega ja kas nad on kursis tänapäevaste ehitusvõtetega?“ küsib Pärn. Kas projekteerija teab, mis on tema pakutud lahenduse hind ning suudab pakkuda optimeeritud projekti, mida saab mõistliku kuluga ehitada? „Vahel on raudbetoon odavam, siis jällegi teras odavam – see käib üles-alla,“ kirjeldab Pärn. „Tähtis on, et projekteerija suurusjärkudena tajuks ehitushinda. Need on asjad, mida klient ei taipa tavaliselt küsida, aga võiks.“
Kui meeskonnal on ehituse ja ehitusmaterjalide hind alati silme ees, siis võib tellija kindel olla, et ehituse etapis selles osas suuri üllatusi oodata ei ole.
Kas on olemas mõni n-ö tühi töö, mida projekteerimisbürood tahavad kliendile maha müüa, et selle eest lihtsa vaevaga raha teenida? „Mitte ehk otseselt raha teenimiseks, aga oht kergema vastupanu teed minna on küll,“ tõdeb Pärn. „Rahaga tegeleb projekteerimisettevõte, tööd teevad projekteerijad. Isegi projekteerimisettevõtel on keeruline põhipalgaga projekteerijat motiveerida rohkem pingutama, tööd kiiremini tegema, lahendusi pakkuma jne.“ Ja ehkki EVS kirjeldab, millises etapis mis tööd tehakse, siis see on piisavalt üldine, et sinna alla sobiks ka vähem läbimõeldud projekt.
„Siin tuleb mängu ka tellija tarkus – kogenud tellija ei telli mitte eskiisi, eelprojekti, põhiprojekti ja tööprojekti, vaid ta tellib kindlad tegevused ja kindlad joonised,“ ütleb Pärn. Vaja on lahti kirjutada, mis joonised tellija konkreetselt saab.
Lisaks soovitab Pärn mõelda oma objekti kindlustamisele: „Kui mina oleksin tellija ja mul on kriitilise tähtsusega hoone, laseksin kindlustada selle eraldi, mitte ei loodaks projekteerimisbüroo üldkindlustusele. Suurte kindlustusfirmade puhul võib ühekordne kindlustus maksta suurusjärgus 5000 eurot. Kindlustusjuhtumi korral on asjaajamine kiirem ja konkreetsem kui kõiki objekte hõlmava üldise kindlustuse puhul.“
Hästi õnnestunud projekteerimisbüroo valiku puhul on vastutav projekteerija toeks igas projekti etapis. „Meeskond ei taha mitte projekti ära lõpetada, vaid tahab olla sinu partner ja konsultant,“ kirjeldab Pärn. „Hea meeskond on sinu partner nii eskiisis, projekteerimise etapis kui ka ehitusjärgus ja on aldis tegelema ka muudatuste ja parandustega projektis.“
Tellija peaks omalt poolt andma meeskonnale piisavalt aega, et nad saaksid vajadusel astuda ka sammu tagasi. Liigne survestamine tähtaegadega võib viia selleni, et lõpplahendust parendav muudatus jääb tegemata. Iga hoone on eriline oma nüanssides ja on palju oodata, et projekteerija kõiki detaile ette näeb.
Kindlasti peab igal projektil olema projektijuht. Isegi kõige tugevam meeskond ei suuda teha head projekti ilma üldise koordinatsioonita. Nii nagu on vaja dirigenti orkestrile, on ka vaja projektijuhti meeskonnale. “Oleme ka ise eksinud ja üritanud väiksemaid projekte ilma projektijuhita lõpule viia, aga enamasti ebaõnnestunult. Kui meeskonnas on juba kolm inimest, siis nad vajavad juhtimist. Aga tänapäeval kaasatakse isegi lihtsama eramaja projekti puhul mõnikord 14 erinevat spetsialisti,” kirjeldab Pärn.
“Tellijad, kes pole varem projektijuhi rolli täitnud ja arvavad, et hoiavad kulusid kokku ja teevad seda tööd ise, on üldjuhul määratud ka läbi kukkuma. Lihtsalt alahinnatakse seda osa tööst ja ei saada aru, millist kasu annab juhtimine,” on Pärn veendunud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et puudulik eeltöö, liigne kiirustamine ja soov valedes kohtades kokku hoida võib kokkuvõttes lõhki ajada nii arenduse eelarve kui ka tähtajad.